Sa ära eales teiselt nõua,
et avaks ta end viimseni.
Aeg niigi meilt ju võtta jõuab
kõik viimase kui riismeni.
Ka oma südant ära puista
nii palju, et ta paljaks jääks.
Kõik tühjad kohad hange tuiskab,
hang pikkamisi vajub jääks.
Sa endas hoidma ole hellem
mõnd viivu, pilti, nime, maad.
Me rikkaks saame nimelt sellest,
mis eales korduda ei saa.
See pühapäevatunde annab,
ja säratab: kõik pole liiv.
See kannab. Taas su kaela kannab.
Ja sellest sünnib veel üks viiv.
Ei, võlts ei ole eluilmas
helk, ükskõik millest ärgandki,
kui annab sellelegi silmad,
kes enam sind ei märgandki.
Ma ennast lõpuni ei ava.
Su peatan, kui sul pihikihk.
Kes austavad, need armastavad.
Muud väitku kirg. Või nihilist.
sõnad Arvi Siig, 1985
