Eesti Vabariik oli Teises maailmasõjas erapooletu, kuid sellest hoolimata peeti Eesti pinnal lahinguid ning Eesti kodanikud võitlesid Saksamaa, Soome ja Nõukogude vägedes.
Eesti kuulutas end 1939. aasta septembris alanud Teises maailmasõjas neutraalseks. 18. septembril 1939 põgenes Tallinna sadamast seal interneeritud Poola allveelaev Orzel. Väites, et Eesti ei suuda oma neutraalsust tagada, nõudis Nõukogude Liit septembri lõpus sõjaliste baaside lubamist Eesti territooriumile. Eesti otsustas nõudmised vastu võtta. 28. septembril sõlmiti Moskvas Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt, mis lubas tuua Eestisse Punaarmee osi.
22. juunil 1941 alustas Saksamaa rünnakut Nõukogude Liidule. Pärast Riia vabastamist 1. juulil liikus Saksa 18. armee kiiresti edasi ja ületas 7. juulil Eesti lõunapiiri.
Suvel 1941 moodustati metsavendadest Omakaitse. Enne sakslaste Eestisse jõudmist vabastas Omakaitse suure osa Lõuna-Eestist.
Wehrmachti koosseisus olid eestlased idapataljonides ja politseipataljonides.
28. augustil 1942 teatas kindralkomissar Karl Siegmund Litzmann, et Saksa kõrgema juhtkonna poolt on antud luba moodustada Relva-SSi alluvuses Eesti Leegion. Mehi värvati sinna algul ida- ja politseipataljonidest. Leegion pidi olema rügemendisuurune ja koosnema kolmest pataljonist.
Esimese pataljonina formeeriti Eesti Vabatahtlike Soomusgrenaderide SS-pataljon "Narva". See viidi 5. SS-Soomusdiviis "Wikingi" koosseisu. Pataljon võitles Izjumi lahingus ning hiljem Tšerkassõ kotis.
