Luige tiivasahinat, on kuulda rannavallil
rasket vihmakoormat, ma märkan pilvel, hallil.
Pilliroogki kaardu on
nagu peidaks pilku.
Taevaluugist pudeneb tinaraskeid tilku.
Loodus kutsel äike, vihm,
saavad üheks taevas.
Õhk nii tiine,
nagu oleks sünnivalu vaevas.
Oodata ei tule kaua,
kärgatabki kõu.
Tormilisest vihmasööstust nutab koduõu.
Veereb äike mereranda,
laseb vetevool end kanda.
Sõuab lainevallile,
tõttab mereballile.
Äiksepilv ja merepidu
loonud neist ma luuleridu.
Loodusime võimas, pikk,
tundub, kestab igavik.
Aga lõpuks äike väsib,
pisut rannavalli räsib.
Kuulen kuidas võimas meri halab,
kibesoola pisara laineharja valab.
sõnad Koidu Hõbelaid
